Nullum crimen nulla poena sine lege on ladinakeelne väljend, mis tõlkes tähendab „pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta“[1]. Nullum crimen nulla poena sine lege ehk seaduslikkuse põhimõtte järgi saab isikut vastutusele võtta ainult teo toimepanemise hetkel kehtinud karistusseaduse alusel[2]. See põhimõte on üks õigusriigi alustala[3].
Printsiip koosneb kahest aspektist:
Seaduslikkuse põhimõttest tuleneb nii riigi volitus karistada kui ka antud volituse piirang. Seega on nullum crimen nulla poena sine lege eesmärk üksikisikut kaitsta karistusseadustiku kaudu ja samas ka selle eest.[3]
Nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 7 ning seda sisaldavad ka paljude riikide põhiseadused. Eesti põhiseaduses on see toodud § 23 lg-s 1: „Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal“[4]. See printsiip on kirjas ka karistusseadustiku § 2 lg-s 1[2].[3]
Nullum crimen nulla poena sine lege koosneb neljast komponendist: